Eesti järgib üks-ühele Euroopa Komisjoni direktiivi, mis teeb selle nõude kohustuslikuks kõigile vähemalt 500 töötajaga börsiettevõttele, finants- ja kindlustusfirmadele ning teistele avaliku huvi üksustele.

Baltika, Ekspress, Kaubamaja, Merko, Nordecon, Silvano, Olympic, Tallink. Kõik. LHV ja Bigbank on napilt alla 500 töötaja, Transferwise pole selles tähenduses Eestis krediidiasutus, Swedbankil, SEB-l, ERGO-l jt raporteerivad juba emaettevõtted ja puudub siinne kohustus.

Hetkel veel on audiitortegevuse seaduse kohaselt „avaliku huvi üksused“ ka riigifirmad ja suuremad erasektori ettevõtted. Peatselt muutmisele minev seadus jätab neid välja – riigiettevõtted, suurt jaetarbijate massi mõjutavad ettevõtted või mõne regiooni suurimad tööandjad (sageli olulise mõjuga tootmisettevõtted) ei ole enam avalikus huvis olevad organisatsioonid.

Samal ajal Rootsis. Meie number üks ekspordipartner, välisinvestor ning riik, kelle poole oleme oma riiklike eksistentsiaalsete mõtteharjutuste puhul harjunud kiikama, sätestas aruandluskohustuse alampiiriks 200 töötajat. Sellises suuruses ettevõtteid peame Eesti kontekstis pigem suurteks tööandjateks, kuid Rootsis kvalifitseeruvad need üldist ettevõtlusmaastikku arvestades rohkem keskmise suurusega ettevõteteks. Teisisõnu, Rootsi nägi väärtust puudutatud ettevõtete ringi märkimisväärsest laiendamisest.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. See oli Sulle pigem taustsüsteemi loomiseks.

Hüpotees: raamatupidamise seadus ja kaheksa börsiettevõtet loovad uue standardi!

Teen panuse, et kohustuse tuules tulevad ka paljud teised ettevõtted sellega vabatahtlikult kaasa ning hakkavad järk-järgult oma avaliku tegevusaruande sisukust tõstma.

Kes võiksid olla esimeste seas? Mõned väiksemad börsifirmad. Riigiettevõtted. Eesti pangad.  Jaetarbija ihule lähemal olevad tootjad ja kauplejad – toit, rõivad, koduehitus. Kommunaalteenuste ja energiaettevõtted ning infrastruktuuri ehitajad. Loodusressursi intensiivsemad kasutajad – metsa- ja puidutööstus. Võib-olla ka turundusvõimalust haistvad turismifirmad.

Miks? Ühed teeksid, sest teised teevad ja avalikkus seetõttu sellist käitumist üha rohkem nõuda oskab. Teised selleks, et konkurentidest sammuke ees olla. Kolmandad näeksid eelkõige sisulist kasu. Ilmselt ka kaks esimest motiivi viivad varem või hiljem ka sisulise arenguni.

Ei, nad ei hakka andma välja ilusate fotode najal püsti seisvaid „vastutustundliku ettevõtluse“ reklaamraamatuid. Ka kohmakalt kõlavad „jätkusuutlikkuse“ või „mitte-finantsalase“ info raportid ei ole teemaks.  Nad lihtsalt viivad omad aastaaruande tegevusaruande uuele kvaliteeditasemele. Punkt. Räägivad seal neist ausa, avatud, kaasava, inimestest ning keskkonnast hooliva tegevuse aspektidest, mis nendega seotud sihtgruppidele korda lähevad. Mitte eraldiseisva peatükina, vaid loomuliku vastusena küsimusele: kuidas me ettevõttena väärtust loome? 

See tähendaks, et jätame Eestis eraldiseisvate aruannete buumi vahele ja hüppame kohe integreeritud aastaaruannete peale. Selline on ka maailma trend – eraldi ühiskondliku vastutuse aruannete asemel üha rohkem integreeritud aastakokkuvõtteid.

Selline on minu visioon. Vaatame, kuis läheb!

Läbipaistvam aruandlus aitab rääkida muu maailmaga ühte keelt ning näitab Eesti ärikultuuri küpsena

95% Taani, 89% Norra, 87% Rootsi, 73% Soome sajast suurimast ettevõttest avaldab oma avalikes aastaaruannetes inimressursi, keskkonna ning sotsiaalsete mõjudega seotud infot.

Eestis on 2016. aasta lõpu seisuga tõsiseltvõetavaid jätkusuutlikkuse ja ühiskondliku vastutuse raporteid (jah, kasutan siin neid sõnu, sest nii neid praegu nimetatakse) avalikustanud Tallink, Tallinna Vesi, VKG, RKAS, Tallinna Lennujaam, KPMG Baltics, Eesti Energia, Merko ja Nelja Energia, veidi õhemal kujul ka Rimi ja mõned üksikud veel. Mitmed neist aastaaruande osana – juba samm edasi.

Kindlasti on meil lisaks ka keskkonnaaruandeid ja aastaaruannetes kirjeldatud üldisi personali- ja keskkonnajuhtimise põhimõtteid. Sestap ei taha ma siinkohal öelda, et sajale protsendile lähenevate Põhjamaade kõrval on meil neid ettevõtteid vaid  10% ringis.  Aga siiski - oleme neist, kelle moodi olla tahame ja kellega koos äri teha soovime, oma läbipaistvuse kultuuriga kaugel maas. 

Seni oleme harjunud selle teema teadlikust arendamisest rääkides, keskenduma täiendavate kohustuste vältimisele.  Võiksime eestlasele omase nutikuse ja progressiivsusega näha siin hoopis võimalust! Tahame ju väga, et meie ettevõtted kõnetaksid nende välisriikide koostööpartnereid, edasimüüjaid, kliente, tarbijaid ja investoreid, kus ühiskondlikust vastutusest rääkimist peetakse hügieenifaktoriks. Seepärast peaksime soodustama, et meie omad oskaksid ja taipaksid nendega sama keelt rääkida, sest:  

1.       See toetaks iga konkreetse ettevõtte ekspordivõimekust ja usaldust välisinvestorite silmis

2.       See aitaks meie maailma mastaabis väikestel ettevõtetel tõestada oma sisukust

3.       See looks Eesti kui eksportiva ja investeeringuid ligi meelitava riigi ärikultuurist läbipaistvama ja usaldusväärsema maine

Mis oleks kui riik ei seaks naiivsena kõlavat „jätkusuutlikkuse ja sotsiaalse vastutuse aruandluse kohustust“, vaid ütleks selgelt välja: edaspidi saavad riigihangetel osaleda, omavalitsustele teenust pakkuda ja riiklikke toetusi taotleda vaid need, kes on avalikustanud oma peamised personalijuhtimise ja töökeskkonna, keskkonna- ja sotsiaalse mõju ning eetilise ja korruptsioonivaba tegevusega seotud info.

Ma ei tea kõiki võimalikke juriidilisi piiranguid, mille vastu selline mõte põrkuda võiks, aga olen valmis küsima ja kaasa mõtlema, et „mis oleks, kui...“.  

Skeptikud (ei, teid pole unustatud!) küsivad: "Kes neid aruandeid loeb üldse?!".

Tihti kuulen öeldavat: „Kes neid aruandeid üldse loeb?“, „Igaüks oskab ilusat juttu välja mõelda, millel tegelikku sisu pole!“ või „See on vaid suurfirmade mängumaa!“.

Las ma vastan, kuidas mina seda näen.

• Kes loeb? Investorid, B2B äripartnerid, talentidest tööotsijad (või siis pigem: talendid, keda enda ridades tahaksite näha) ja huvikaitse MTÜ-d. Teised huvituvad sisust, aga ei oska / jaksa seda aruandest otsida. Nende jaoks peab neid huvitava sisu serveerima õiges kanalis ja neile arusaadavas keeles. Oma senise kogemuse põhjalt saan öelda, et avalikkusel ja kindlatel huvigruppidel on ootus sellise info vastu tugevalt olemas. See, et nad seda teile otse öelnud ei ole või teie seda ei tea, ei tähenda, et seda ei oleks. Hullem veel kui te isegi ei tea seda ootust ja ignoreerite pahaaimamatult teadmatusest.

• Aruanded on täis tühipaljast juttu? Libe tee. Kui valetad või oled ebasiiras, siis jääd varem või hiljem vahele (vaata ka: United Airlinesi ülebroneeringu skandaal või Volkswageni heitmete näitajate skandaal). Võiksime jõuda faasi, kus ühiskond vaatab skeptiliselt pigem neid ettevõtteid, kes avalikult oma headest kavatsustest ei räägi. Mida rohkem ettevõtteid raporteerib, seda enam suudab ühiskond ka aru saada, et mingid keisrid on alasti ehk tugevneb kollektiivne kriitikameel ja -oskus jõuda jälile neile, kelle jutul tõesti suuremat tõtt taga pole.

• Suurfirmadele? On ja ei ole ka. Suurtel on rohkem mõjutatud ja mõjutavaid huvigruppe, mistõttu on see kõik nende jaoks kindlasti mõnevõrra olulisem teema. Väikeste jaoks on see eelkõige võimalus mõistlikus mahus asja ette võttes tublisti kasu lõigata – võtmekohaks on eelkõige optimaalne ja jõukohane lähenemine. Ettevõtted tahavad ju olla avalikkuses kuvatud koos oma valdkonna tugevaimatega, mitte tutvustatud favoriidina kohalikus liigas, kus mängu tulemused on teada samahästi ka ilma võistlust pidamata.

Raporteerimine ei tohi olla eesmärk omaette! Seda saab enda kasuks tööle panna

Tõsi on, et seaduse või äripartnerite nõue paneb kiirelt liigutama. Sel juhul on asjal otsene rahaline väärtus. Tõeline sünergia tekib aga siis kui näha selles lisaks ka praktilist kasu. Abiks kolm nurka, kust vaadata:

A.     Aruanne kui strateegilise kommunikatsiooni alus: mõni loeb aruannet huviga, mõne jaoks on vaja tõsta lihtsustatud kokkuvõte kodulehele või sotsiaalmeediasse, mõni hakkab huvi tundma alles siis, kui olete mõne suurema jamaga hakkama saanud. See võiks olla ettevõtte kõige esinduslikum ja tõesem passipilt, riskide maandamise vahend ning patarei kriisikommunikatsiooni ajaks, mil alajaama tavavõimsusest enam ei piisa.

B.     Aruanne kui praktiline juhtimistööriist: teema, millest seekord kirjutada ei jõudnud, ent kus peitub kasutamata potentsiaal. Sa saad seda, mida mõõdad. Kui mõõdad teistele näitamise jaoks, siis mõõdad ka iseenda jaoks. Kui mõõdad teemasid, mis teistele korda lähevad, siis järelikult peaksid need ka sulle ettevõttena korda minema – license to operate.

C.     Aruanne kui kvaliteedinäitaja: märk kõrgest kultuurist, märk sisukusest, aususest ja avatusest. Sellistelt tahetakse kaupu osta ja selliste juures tahetakse töötada. Põhimõtteline küsimus, millele igaüks ise peab vastama – kummal pool joont olen mina?

Nagu iga hea loo puhul, jõuame siingi tagasi algusesse. Kui sa ei taha maksta (turuosa, kliendilojaalsuse, tööandja brändi, uutmoodi riskide ja usaldusega), siis tee järele – võib-olla on sedasi mõistlikum.